Headhunter pole kosjasobitaja
Viimastel aastatel on mul olnud mõned harvad juhtumid, kui leitud kandidaatidega töösuhet ei sõlmitudki. Soovin jagada mõningaid asjaolusid, mis selleni viisid.
Tööandja jaoks on oluline mõista, et kohtumisele tulek ei tähenda võimaliku kandidaadi kindlat valmisolekut tööletulekuks. Jah – kandidaat on valmis teie tööpakkumist kaaluma ja korralikult tehtud eeltöö korral on alust eeldada, et tema ootuste ja tööandja potentsiaalse pakkumise vahel ei ole ületamatut lõhet. Aga see ei tähenda siiski seda, et kandidaat on juba ette valmis end teie firmaga siduma.
Esimesest kohtumisest kliendi ja kandidaadi vahel võiks mõelda nagu esimesest kohtingust. Te olete otsustanud kellegagi kokku saada, et tutvuda ja vaadata, kas teil oleks huvi pikemaajaliste ja sügavamate suhete vastu.
Te ei eelda ju, et kohtama tulnud tuttav oleks otsustanud teiega abielluda, kui just ei ole tegemist traditsioonilise abieluga, kus kõik on vanemate ja kosjasobitaja poolt enne kokku lepitud ja otsustatud. Tänapäeva tööelus asjad igatahes nii ei käi ja headhunterid ei saa ega taha olla niisuguste kokkulepete vahendajad.
Me toome potentsiaalse kandidaadi kliendiga kohtuma, et nad võiksid selgusele jõuda, kas neil on edasiste suhete jätkamiseks huvi ja kas see huvi on niisugune, et see võiks viia töölepingu või mõne teise koostöövormini. Pooled peavad selles selgusele jõudma ja neid pooli on vähemalt kaks – tööandja ja töövõtja.
Niisiis – ka kandidaat otsustab ja muide – mitte ainult esimesel kohtumisel vaid iga päev, niikaua kui teie töösuhe kestab. Ta kaalub iga päev seda, kas töösuhe on tema jaoks sobiv, väljakutsuv, mõttekas, huvitav.
Mu isiklik kogemus on kooskõlas tööjõu liikumise teemaliste uuringutega, mis ütlevad, et 70% professionaalidest on enamvähem pidevalt passiivsed tööotsijad.
See tähendab, et nad ei saada tavaliselt kuskile oma CV-d ega osale konkurssidel, aga on valmis siiski asjatundliku ja neutraalse osapoolega vestlema, et kaaluda võimalikke pakkumisi, kui nende poole otse ja õigel viisil pöörduda. See on üks põhjustest, miks on headhuntereid vaja. Niisiis – tööandjad, olge valvsad – töötajatel on hoopis vähem põhjust jääda töösuhtesse, millega nad täielikult rahul pole, kui püsida täit rahuldust mittepakkuvas abielus.
Lõpetuseks üks soovitus.
Tööandjad, unustage küsimus: “miks me peaksime just teid tööle võtma?” Ajastul, kui käib sõda talentide pärast, pole see kaugeltki kohane ja võib varases faasis paratamatult väga hapra suhte ära rikkuda. Parem küsige: “mida peaksime tegema, et te tahaksite meie juures töötada?”
Seda on mõtet küsida isegi siis, kui te pole veel päris kindel, et tahate tööpakkumist teha – vastus aitab teil otsusele lähemale jõuda.